OPERATSIOONISÜSTEEMID
Operatsioonisüsteemide liigitus
Operatsioonisüsteeme liigitakse vägagi erinevalt, kuid toome siinkohal ära mõningad tüübid.
Paketttöötlus-operatsioonisüsteemides ei suhtle kasutaja arvutiga otse, vaid operaator valmistab ette paketid, mida töödelda. Pakett-töötlus operatsioonisüsteeme on ka multiprogrammilisi, see tähendab et vähendamaks protsessori jõudeaega on töös korraga mitu paketti. Paketttöötlus operatsioonisüsteeme personaalarvutites ei kasutata.
Ajajaotus-operatsioonisüsteemides käib protsessidele ressursside jagamine nii, et täitmisel olevaid protsesse vahetatakse hästi kiiresti, seepärast jääb kasutajale mulje, et kõik protsessid ehk kogu süsteem töötab. Ajajaotus muutub keerulisemaks, kuid efektiivsemaks, kui arvutisüsteemis on kasutusel mitmetuumaline protsessor, sellisel juhul on võimalik täita rohkem kui ühte protsessi üheaegselt Ajajaotus operatsioonisüsteem on interaktiivne süsteem, sest tagab otsese suhtluse kasutaja ja programmi vahel.
Ajajaotus-operatsioonisüsteemis on igal protsessil kolm võimaliku olekut: ootel (waiting), valmis (ready) ja töös (running). Ootel on üks protsess siis, kui protsess ootab sisendandmeid milleta ei saa protsess jätkata (klaviatuurilt, kõvakettalt jne loetavad andmed). Valmis on üks protsess siis, kui kõik vajalikud eeldused on täidetud ja protsess on võimeline jätkama (ootab, et protsessihaldur jagaks talle vajalike ressursse).
Reaalaja-operatsioonisüsteemi iseloomulik omadus on, et operatsioonisüsteem peab andma kindla aja jooksul õige vastuse. Selliseid operatsioonisüsteeme on omakorda kahte liiki: kõvad (hard) – garanteerib õigeks ajaks töö valmimise ja pehmed (soft) – kriitilised protsessid saavad suurema prioriteedi. Reaalaja operatsioonisüsteemid on enamasti kasutusel arvutisüsteemides, mille peamine ülesanne on juhtida mingisuguseid väliseid seadmeid ja protsesse ning kus on esmatähtis reageerimise aeg.
Paralleeloperatsioonisüsteemid on mõeldud mitme protsessoriga arvutisüsteemidel kasutamiseks. Sellised arvutisüsteemid on omavahel tugevalt seotud (neil on ühine mälu, IO, jne) ning nende kasutamise peamine eesmärk on saavutada oluliselt suurem jõudlus, kui seda on ühe protsessoriga arvutisüsteemidel. Samuti on sellisel juhul süsteemil ka suurem tõrketaluvus, kuid siiski ei ole see omadus nii oluline kui jõudluse kasv. Mitme protsessoriga arvutisüsteem on odavam kui mitu süsteemi eraldi.
Hajusoperatsioonisüsteemid on operatsioonisüsteemid, mis töötavad arvutisüsteemidel, mis võivad paikneda suurel maa-alal. Enamasti tähendab see seda, et erinevad arvutisüsteemiosad on omavahel ühendatud arvutivõrgu abil ning jagavad arvutivõrgu abil üksteisega erinevaid ressursse. Tuntum selline lahendus on klient-server arvutisüsteem. [4]
Personaalarvuti operatsioonisüsteemid tekkisid 70'ndatel, algselt polnud ei multikasutaja ega multitegumi tuge. See tähendab, et personaalarvuti operatsioonisüsteemides oli algselt ainult üks kasutaja ja korraga töötas vaid üks protsess, põhitähelepanu pöörati kasutamismugavusele, turvalisus ja arvutivõrgutugi oli teisejärguline ehk reeglina puudus. Tänapäeval on see paradigma oluliselt muutunud: kõik kaasaegsed personaalarvutites kasutatavad operatsioonisüsteemid on multikasutaja toega. See tähendab seda, et operatsioonisüsteemis on olemas rohkem kui üks kasutaja ning on võimalik, et korraga kasutab operatsioonisüsteemi rohkem kui üks kasutaja. Samuti on pikka aega personaalarvutites kasutatavates operatsioonisüsteemides kasutusel multitegumi tugi, mis tähendab seda, et mitu protsessi töötab üheaegselt, see on tavaliselt teostatud ajajaotuse abil. Kuna kaasaegses arvutis on tihti kasutusel mitmetuumalised protsessorid ning võib juhtuda et selliseid protsessoreid on suisa mitu, siis on personaalarvutites kasutatavad operatsioonisüsteemid paralleeloperatsioonisüsteemide omadustega. Kaasaegsetes personaalarvutite operatsioonisüsteemides pööratakse suurt tähelepanu turvalisusele ning juba pikka aega on nõutav, et operatsioonisüsteemil oleks sisseehitatud arvutivõrgu tugi, reeglina on see tugi TCP/IP protokollil baseeruvatele võrkudele, vanemad operatsioonisüsteemid toetavad ainult IPv4 protokollistiku, uutel on aga ka IPv6 tugi.
Pihuarvuti ehk mobiilsete seadmete operatsioonisüsteemid sarnanevad paljus kaasajal personaalarvutites kasutatavatele operatsioonisüsteemidele, kuid nendes on tihti realiseeritud väiksem hulk funktsioone. Arvutisüsteem koosneb alati piiratud hulgast ressurssidest (piiratud hulk protsessori tööaega, piiratud hulk mäluruumi jne), kuid mobiilsete seadmete operatsioonisüsteem peab arvestama hulga lisanduvate nõudmiste ja piirangutega: protsessori jõudlus, mälu hulk, salvestusruum on veelgi piiratumad (väiksemad). Äärmiselt oluline sellistes operatsioonisüsteemides ühendatavus- ehk suhtlusvõimalused välismaailmaga ning kiirus on teisejärguline. Kaasaegsete mobiilsete seadmete operatsioonisüsteemide kasutusala on lisaks pihuarvutitele ka mobiiltelefonid. Kuna mobiiltelefonide kasutajate nõudlus erinevate rakenduste järgi on viimastel aastatel oluliselt kasvanud, siis on mõistlik kasutada ka mobiiltelefonides kindlaid operatsioonisüsteeme. Nii on tarkvaraarendajatel lihtne toota erinevaid rakendusi. [4]
